Cäss on väss

 Ma ei tea, see perenaine on ogar! Täna läksime heas usus välja jalutama ja ma suure hurraaga panin kohe linna poole minema. No läksimegi linna. Oleks ma seda teadnud, mis edasi saab, ma oleks suuna ikka oma õue peale jätnud. No me jalutasime linna nii umbes 7 kilomeetrit, vahetasime raamatud raamatukogu juures ära ja SIIS JALUTAIME TAGASI KA! Veel 7 kilomeetrit! See pole normaalne! Ja vaatamata sellele, et perenaine käis poes ning ajas tee peal juttu, võttis see aega lumesoga sees peaaegu kolm tundi. Oleks siis vähemalt teegi normaalne olnud... Vähemalt saan ma nüüd tükk aega puhata ja mängida (kui ma viitsin ennast tugitoolist püsti ajada).

Articuse näitus

 Täna käisin ma Articuse näitusel. Ma ei saanud algul aru, mis jama on, sest mind ei võtnud ringi Kätlin, kellega ma olen eelmistel kordadel ringis käinud vaid üks pikk mees! Ma ehmusin algul ära ja tahtsin ringist välja joosta kohe, mis jama - äkki mind viiakse kuhugi ära aga siis räägiti, et see mees on tore ja ta nimi on Toomas. Teate, ta ei reageerinud üldse sellele ka, kui ma traktorit ringis mängisin, maad kündsin joostes, kui ma talle haugatasin ja hambaid tahtsin näidata ei teinud ta ka teist nägugi. Nii ma siis mõtlesin, et ega ta ära ei lähe ja kui ma kenasti käitun, äkki siis saan kiirelt ringist välja ka. Meie ringis ei olnudki ühtegi sellist koera, kellega ma muidu ringides olnud olen! No tulemus oli lõpuks selline:
VL1 - Yorika Solo Rigoletto
VL2 - MINA! Wunderstern Cassandra
VL3 - Sunntoya's Amira
VL4 - Wunderstern Cordelia (minu õde!)
VL5 - Xandra Solo Rigoletto
VL6 - Sunntoya's Amelia

Mu pererahvas ei suutnud kuidagi seda uskuda, et ma oma traditsioonilist teist kohta lähen kaitsma. Perenaine ei luba sedasi öelda, sest kunagi tuleb mul mingeid serte hakata koguma ja neid saab ainult esimese koha koer. Aga noh, kohtunik hr Daniele Strazzeri kirjeldas mind sedasi: "Väga tüüpiline koeratüdruk, hea pea, normaalne turi, sirge liikumine, hea pikkusega laudjas, head esi- ja väga head taganurgad, hea liikumine. Kergelt hästi toidetud!" Sellest viimasest ma küll hästi aru ei saa - tegelikult, kui ma ise laualt midagi pätsamas ei käiks, siis oleksin ma ju kõhn ja kole!

Igal juhul aitäh sulle, Toomas Kattel, et minu riukad ringis välja kannatasid ja Kätlin, saa ruttu terveks!!!

Mis värk?

 Ma ei saa aru, mis värk on selle diivaniga. Teen mina sinna augu sisse, parandab perenaine ta ära. Teen kaks auku, parandatakse ära. Tegin augu hoopis teise kohta ja ikka parandatakse ära. No täna tegin uuesti, kahjuks ärkasid pere lapsed üles ja ma ei saanud tervet diivanit ära lammutada. No mul on igav ju! Ja ausõna, ma ei teadnud, et lapsed jäid koju päevaks. Ega kui ma oleksin teadnud, võibolla ma polekski seda auku uuristanud. Ma tahtsin teada, kas sinna sisse on ka mõni leivakoorik peidetud. Ma tean küll, et leso peal ajalehtede all on kuivatatud leiba ja see on mu suur lemmik! Mis nad siis peidavad...

Head uut aastat!

 Teate, uus aasta saabus värvide ja paukudega. No ega mul sellest paugutamisest polnudki midagi aga ma ei saa aru, mis meie taevas värviliseks läks ja mis tuled seal põlema läksid ning kustusid. Vot ei mõista. Ma pidin ikka tükk aega seda taevast korrale kutsuma. Ja veel üks veider asi- inimesed ootavad seda uut aastat sedasi, et ei lähe magamagi. Hmhh... Uneaeg on ikkagi uneaed ju! Hommikul magasin ma sisse ja ei äratanudki pererahvast kell 6.45 nagu tavaliselt vaid magasin peaaegu kella üheksani. Piinlik küll aga mis parata. Vähemalt pererahval oli selle üle hea meel - hea seegi! Tasuks sain pika jalutuskäigu metsas ja lõuna ajal jalutasin veel metsas. No see muidugi lõppes mingi seisma panemisega.

Loodetavasti tuleb tore aasta! Meil kõigil! Igal juhul soovin kõigile edu näitustel ja edu inimeste allutamisel ja diivanite vallutamisel ja mis peamine, edu kõigi südametesse pugemisel ;)

Head uut aastat!

Mul on veel üks sõber!

 Eile hommikul läksime metsa ja minu üllatus oli suur, kui ühest teisest autost minust 3 kuud noorem pikakarvaline saksa lambakoer välja hüppas. No algul oli ta selline arakene aga hiljem sain ma teda juba männiokastes ja liivas rullida. Täna käisime jälle sama kutsikaga, kelle nimeks muide on Gamilla, jalutamas. Täna muutus see kutsikas juba nii julgeks, et kui mina rihma otsas olin, tuli ta minu juurde ja püüdis mulle käpa turja peale panna aga ma ju olen suurem :) Uriseda ja korraks haugatada oskab ta nüüd ka. Mu perenaine ütles, et paar kuu pärast on ta sama suur kui mina. Ma hästi ei taha loota aga no kui temaga mürada ja mängida saab, siis las ta olla. Vahva! Mul on samast tõust sõber ka nüüd, kellega koos jalutada :)

Näitused

 Ma olen nüüd nii suur tüdruk, et olen käinud juba kahel näitusel.

Mu elu esimene koertenäitus sattus olema Tagadil 9. oktoobril Saksa lambakoerte Eesti peaerinäitus 2021, kus mind näitas Kätlin Tamme 4 kuuste kutsikate ringis Saksamaalt pärit kohtunik hr Christoph Ludwigile. Mulle päris eeldis see, sest no ma polnud elu sees nii palju koeri näinud, kui siis! Sain uusi tuttavaid ja kohtusin oma vendade-õdedega. Ega ma täpselt ju ei teadnudki, mida see näitus tähendab ja miks seal käiakse aga kui mind ringi viidi, siis pidin jalutama rihma otsas ja jooksma ja mingi tädi tuli ning ronis mulle suhu ja ma pidin kannatlikult oma hambaid talle näitama. Ringis käis asi päris kiirelt ja natukene aega hiljem selgus, et 1. koha sai Blackest Tiffany (VL-1), 2. koha sain mina Wunderstern Cassandra (VL-2) ja 3. koha sai Blackest Ultra. Mu õeke Cordelia oli oma käppa vigastanud ja ei saanud kahjuks näitusele tulla. Mulle ütles kohtunik, et jäin teiseks ainult tänu sellele, et Tiffanyl oli parem liikumine. Kohtunik Christoph Ludwig kirjeldas mind: Keskmiselt suur, väga väljendusrikas, tugev pea, sirge selg, head nurgad, ilus korrektne sirge esi ja tagajalasamm, võimsate varudega, edasiminek peaks vabam olema. 

Laupäeval, 23. oktoobril käisime jälle näitusel, kus ilm oli küll tuuline ja jahe aga uskumatu, minu ringis olid täpselt samad koerad ja meie järjekord jäi ka poodiumil samaks. Kohtunik Astrid Lundava ütles, et kui mu tagajalasamm oleks olnud paralleelsem, oleks võinud järjekord isegi teine olla. Hmhh... Tegelikult on mul päris tore ja kepsakas samm ju :) Minu pere inimesed küll naeravad seda juba algusest peale :) Astrid Lundava kirjeldas mind: Keskmise suurusega, tugev emane, hea ja mahukas, korrektne pea, tumedad silmad, piisav turi ja seljajoon, veidi lühike õige asetusega laudjas, eest liikumisel veidi vabad küünarnukid, tagant veel kitsas liikumine, piisav samm külgliikumisel. Tulemuseks VL-2! Aitäh kõigile :)

Mu perenaise tegi eriti rõõmsaks see, et Kätu oli nõus mind veel teinegi kord näitama :) Ja ta kiitis mind, et ma sel korral liikusin juba paremini :) Aitäh :)

Mul on sõber

 Mul on uus sõber. Käime juba mõnda aega Võru linnas hommikuti jalutamas ja tänu sellele olen ma leidnud omale suure sõbra. Selleks on järve ääres elav aastane bernikas Mia. Mia on väga vahva- temaga saab joosta üks ühel pool ja teine teisel pool aeda. Eile hommikul hakkas Mia just oma perenaisega jalutama minema, kui me neid kohtasime. Nendega oli päris vahva aga natukene ma kardan ka Miat, sest tema on minust ju suurem ja ta ei haugu eriti minu peale. Nuuskida oli vahva aga kui tema minuga mängima tahtis hakata, siis ma ehmusin ära. Natukene kardan ka :) Täna oli Mia jälle aias ja me jooksime niisama. No nii on palju ohutum :)
Üks asi veel- mu perenaine räägib juba mõnda aega mingist näitusest. No näis, mida see tähendama hakkab :P Kui see on söödav, siis ma võin ju proovida!

Aitäh Gretu, et pildi tegid :)