Hiiumaa

 No nüüdseks olen ma avastanud siis Virumaa ja Hiiumaal on ka käidud. Möödunud nädala lõpus käisime mingil suguvõsakokkutulekul. Näete, kui pika sõna ma suutsin meelde jätta. No praamiga sõita oli tore, meri oli vahva ja väga suurte lainetega. Mürada sain metsas ja luidetel seni, kuni mu pere suurem väike kahejalgne oma jalga vigastas. Aga ega see ei lugenud mulle- ma jooksin ikka edasi. No ja siis kohtusin ma Killluga. Ta on selline pisike natuke pontsakas taksi meenutav pruun koer, kes minuga joosta ei viitsinud aga kannatas mu haukumise ära. Me saime lõpuks isegi sõpradeks ja suutsime mõned sammud koos käia. Kahju, et ta nii kaugel minust elab, muidu käiksin temaga ikka mängimas.
Uue kogemuse sain ma aga sellega, et kokkutulekul laulis meile neidudekoor Leelo. Oi nad panid mind kuulama. Sellest ma muidugi aru ei saanud, et miks nende laulu peale inimesed plaksutama hakkasid. Ma püüdsin neile öelda, et olgu vait ja kuulaku edasi aga nemad muudkui plaksutasid. Ebaviisakad sellised!
Haapsalus käisin ma ka pärast veel.

Ühe toreda Haapsalu maja väravas