Cäss on väss

 Ma ei tea, see perenaine on ogar! Täna läksime heas usus välja jalutama ja ma suure hurraaga panin kohe linna poole minema. No läksimegi linna. Oleks ma seda teadnud, mis edasi saab, ma oleks suuna ikka oma õue peale jätnud. No me jalutasime linna nii umbes 7 kilomeetrit, vahetasime raamatud raamatukogu juures ära ja SIIS JALUTAIME TAGASI KA! Veel 7 kilomeetrit! See pole normaalne! Ja vaatamata sellele, et perenaine käis poes ning ajas tee peal juttu, võttis see aega lumesoga sees peaaegu kolm tundi. Oleks siis vähemalt teegi normaalne olnud... Vähemalt saan ma nüüd tükk aega puhata ja mängida (kui ma viitsin ennast tugitoolist püsti ajada).

Articuse näitus

 Täna käisin ma Articuse näitusel. Ma ei saanud algul aru, mis jama on, sest mind ei võtnud ringi Kätlin, kellega ma olen eelmistel kordadel ringis käinud vaid üks pikk mees! Ma ehmusin algul ära ja tahtsin ringist välja joosta kohe, mis jama - äkki mind viiakse kuhugi ära aga siis räägiti, et see mees on tore ja ta nimi on Toomas. Teate, ta ei reageerinud üldse sellele ka, kui ma traktorit ringis mängisin, maad kündsin joostes, kui ma talle haugatasin ja hambaid tahtsin näidata ei teinud ta ka teist nägugi. Nii ma siis mõtlesin, et ega ta ära ei lähe ja kui ma kenasti käitun, äkki siis saan kiirelt ringist välja ka. Meie ringis ei olnudki ühtegi sellist koera, kellega ma muidu ringides olnud olen! No tulemus oli lõpuks selline:
VL1 - Yorika Solo Rigoletto
VL2 - MINA! Wunderstern Cassandra
VL3 - Sunntoya's Amira
VL4 - Wunderstern Cordelia (minu õde!)
VL5 - Xandra Solo Rigoletto
VL6 - Sunntoya's Amelia

Mu pererahvas ei suutnud kuidagi seda uskuda, et ma oma traditsioonilist teist kohta lähen kaitsma. Perenaine ei luba sedasi öelda, sest kunagi tuleb mul mingeid serte hakata koguma ja neid saab ainult esimese koha koer. Aga noh, kohtunik hr Daniele Strazzeri kirjeldas mind sedasi: "Väga tüüpiline koeratüdruk, hea pea, normaalne turi, sirge liikumine, hea pikkusega laudjas, head esi- ja väga head taganurgad, hea liikumine. Kergelt hästi toidetud!" Sellest viimasest ma küll hästi aru ei saa - tegelikult, kui ma ise laualt midagi pätsamas ei käiks, siis oleksin ma ju kõhn ja kole!

Igal juhul aitäh sulle, Toomas Kattel, et minu riukad ringis välja kannatasid ja Kätlin, saa ruttu terveks!!!

Mis värk?

 Ma ei saa aru, mis värk on selle diivaniga. Teen mina sinna augu sisse, parandab perenaine ta ära. Teen kaks auku, parandatakse ära. Tegin augu hoopis teise kohta ja ikka parandatakse ära. No täna tegin uuesti, kahjuks ärkasid pere lapsed üles ja ma ei saanud tervet diivanit ära lammutada. No mul on igav ju! Ja ausõna, ma ei teadnud, et lapsed jäid koju päevaks. Ega kui ma oleksin teadnud, võibolla ma polekski seda auku uuristanud. Ma tahtsin teada, kas sinna sisse on ka mõni leivakoorik peidetud. Ma tean küll, et leso peal ajalehtede all on kuivatatud leiba ja see on mu suur lemmik! Mis nad siis peidavad...

Head uut aastat!

 Teate, uus aasta saabus värvide ja paukudega. No ega mul sellest paugutamisest polnudki midagi aga ma ei saa aru, mis meie taevas värviliseks läks ja mis tuled seal põlema läksid ning kustusid. Vot ei mõista. Ma pidin ikka tükk aega seda taevast korrale kutsuma. Ja veel üks veider asi- inimesed ootavad seda uut aastat sedasi, et ei lähe magamagi. Hmhh... Uneaeg on ikkagi uneaed ju! Hommikul magasin ma sisse ja ei äratanudki pererahvast kell 6.45 nagu tavaliselt vaid magasin peaaegu kella üheksani. Piinlik küll aga mis parata. Vähemalt pererahval oli selle üle hea meel - hea seegi! Tasuks sain pika jalutuskäigu metsas ja lõuna ajal jalutasin veel metsas. No see muidugi lõppes mingi seisma panemisega.

Loodetavasti tuleb tore aasta! Meil kõigil! Igal juhul soovin kõigile edu näitustel ja edu inimeste allutamisel ja diivanite vallutamisel ja mis peamine, edu kõigi südametesse pugemisel ;)

Head uut aastat!

Mul on veel üks sõber!

 Eile hommikul läksime metsa ja minu üllatus oli suur, kui ühest teisest autost minust 3 kuud noorem pikakarvaline saksa lambakoer välja hüppas. No algul oli ta selline arakene aga hiljem sain ma teda juba männiokastes ja liivas rullida. Täna käisime jälle sama kutsikaga, kelle nimeks muide on Gamilla, jalutamas. Täna muutus see kutsikas juba nii julgeks, et kui mina rihma otsas olin, tuli ta minu juurde ja püüdis mulle käpa turja peale panna aga ma ju olen suurem :) Uriseda ja korraks haugatada oskab ta nüüd ka. Mu perenaine ütles, et paar kuu pärast on ta sama suur kui mina. Ma hästi ei taha loota aga no kui temaga mürada ja mängida saab, siis las ta olla. Vahva! Mul on samast tõust sõber ka nüüd, kellega koos jalutada :)

Näitused

 Ma olen nüüd nii suur tüdruk, et olen käinud juba kahel näitusel.

Mu elu esimene koertenäitus sattus olema Tagadil 9. oktoobril Saksa lambakoerte Eesti peaerinäitus 2021, kus mind näitas Kätlin Tamme 4 kuuste kutsikate ringis Saksamaalt pärit kohtunik hr Christoph Ludwigile. Mulle päris eeldis see, sest no ma polnud elu sees nii palju koeri näinud, kui siis! Sain uusi tuttavaid ja kohtusin oma vendade-õdedega. Ega ma täpselt ju ei teadnudki, mida see näitus tähendab ja miks seal käiakse aga kui mind ringi viidi, siis pidin jalutama rihma otsas ja jooksma ja mingi tädi tuli ning ronis mulle suhu ja ma pidin kannatlikult oma hambaid talle näitama. Ringis käis asi päris kiirelt ja natukene aega hiljem selgus, et 1. koha sai Blackest Tiffany (VL-1), 2. koha sain mina Wunderstern Cassandra (VL-2) ja 3. koha sai Blackest Ultra. Mu õeke Cordelia oli oma käppa vigastanud ja ei saanud kahjuks näitusele tulla. Mulle ütles kohtunik, et jäin teiseks ainult tänu sellele, et Tiffanyl oli parem liikumine. Kohtunik Christoph Ludwig kirjeldas mind: Keskmiselt suur, väga väljendusrikas, tugev pea, sirge selg, head nurgad, ilus korrektne sirge esi ja tagajalasamm, võimsate varudega, edasiminek peaks vabam olema. 

Laupäeval, 23. oktoobril käisime jälle näitusel, kus ilm oli küll tuuline ja jahe aga uskumatu, minu ringis olid täpselt samad koerad ja meie järjekord jäi ka poodiumil samaks. Kohtunik Astrid Lundava ütles, et kui mu tagajalasamm oleks olnud paralleelsem, oleks võinud järjekord isegi teine olla. Hmhh... Tegelikult on mul päris tore ja kepsakas samm ju :) Minu pere inimesed küll naeravad seda juba algusest peale :) Astrid Lundava kirjeldas mind: Keskmise suurusega, tugev emane, hea ja mahukas, korrektne pea, tumedad silmad, piisav turi ja seljajoon, veidi lühike õige asetusega laudjas, eest liikumisel veidi vabad küünarnukid, tagant veel kitsas liikumine, piisav samm külgliikumisel. Tulemuseks VL-2! Aitäh kõigile :)

Mu perenaise tegi eriti rõõmsaks see, et Kätu oli nõus mind veel teinegi kord näitama :) Ja ta kiitis mind, et ma sel korral liikusin juba paremini :) Aitäh :)

Mul on sõber

 Mul on uus sõber. Käime juba mõnda aega Võru linnas hommikuti jalutamas ja tänu sellele olen ma leidnud omale suure sõbra. Selleks on järve ääres elav aastane bernikas Mia. Mia on väga vahva- temaga saab joosta üks ühel pool ja teine teisel pool aeda. Eile hommikul hakkas Mia just oma perenaisega jalutama minema, kui me neid kohtasime. Nendega oli päris vahva aga natukene ma kardan ka Miat, sest tema on minust ju suurem ja ta ei haugu eriti minu peale. Nuuskida oli vahva aga kui tema minuga mängima tahtis hakata, siis ma ehmusin ära. Natukene kardan ka :) Täna oli Mia jälle aias ja me jooksime niisama. No nii on palju ohutum :)
Üks asi veel- mu perenaine räägib juba mõnda aega mingist näitusest. No näis, mida see tähendama hakkab :P Kui see on söödav, siis ma võin ju proovida!

Aitäh Gretu, et pildi tegid :)

Liigu koos koeraga!

 Ei noh, nüüd on lood nii, et mu perenaine võtab minuga osa uuest väljakutsest: https://www.facebook.com/fendafmaius/photos/a.2351019771820221/2963075550614637/?type=3&theater

See ei tähenda muud, kui et ta käib minuga hommikuti jalutamas, kui ma just peremehega koos tööle ei lähe. No nendel päevadel, kui hommikul ei jaluta, mängime me lihtsalt palli või kõnnime mööda põlluääri. Ega sellel ka midagi viga pole. Aga täna, laupäeval, kui perenaine tööle jälle läks, võttis mu endaga kaasa tema õde. Ma jalutasin täiesti pika ringi maha. No loodetavasti on perenaine laisk ja ei viitsi enam õhtul metsa minna. Praegu lõpetan kirjutamise, sest niiiiiiiii mõnus uni tuleb peale.

Hiiumaa

 No nüüdseks olen ma avastanud siis Virumaa ja Hiiumaal on ka käidud. Möödunud nädala lõpus käisime mingil suguvõsakokkutulekul. Näete, kui pika sõna ma suutsin meelde jätta. No praamiga sõita oli tore, meri oli vahva ja väga suurte lainetega. Mürada sain metsas ja luidetel seni, kuni mu pere suurem väike kahejalgne oma jalga vigastas. Aga ega see ei lugenud mulle- ma jooksin ikka edasi. No ja siis kohtusin ma Killluga. Ta on selline pisike natuke pontsakas taksi meenutav pruun koer, kes minuga joosta ei viitsinud aga kannatas mu haukumise ära. Me saime lõpuks isegi sõpradeks ja suutsime mõned sammud koos käia. Kahju, et ta nii kaugel minust elab, muidu käiksin temaga ikka mängimas.
Uue kogemuse sain ma aga sellega, et kokkutulekul laulis meile neidudekoor Leelo. Oi nad panid mind kuulama. Sellest ma muidugi aru ei saanud, et miks nende laulu peale inimesed plaksutama hakkasid. Ma püüdsin neile öelda, et olgu vait ja kuulaku edasi aga nemad muudkui plaksutasid. Ebaviisakad sellised!
Haapsalus käisin ma ka pärast veel.

Ühe toreda Haapsalu maja väravas

Metsas

 Täna käisime jälle metsas. Ma ei saa aru, miks mind sedasi väsitatakse... Ma nagunii müran tagasi jõudes edasi. No natukene pikutan ja puhkan aga ega ma siis pikalt ei puhka. Aga metsas oli täna teistmoodi. Keegi muudkui paugutas kusagil ja vihma ka sadas. No ega mul nendest paukudest oli nagunii savi- kõik paugutavad igalpool ümberringi aga millegipärast ei tahtnud mu kahejalgsed edasi liikuda peale paugutama hakkamist ja me keerasime teisele poole. Hmhh... Ma algul arvasin, et nad kardavad aga siis ütlesid, et kusagil on mingid laskmisharjutused. Ma võiks ka vabalt seda harjutust teha! Ah, las ta olla. Saigi pisem ring jalutatud. Nagunii viivad nad mu homme jälle metsa, sest nende arvates olen ma siis rahulikum ja ei näri midagi. Mulle sobib!

Mina olen Kässu

 Tere!

Mina olen Wunderstern Cassandra (kutsutakse mind Kässuks, Kässiks, Totuks). Ma sündisin 11. mail 2021 Harjumaal. Minu ema on Wunderstern Reena ja isa Kim Zonnenberg Rusich. 

Need on minu isa ja ema

Mul on kolm õde Cessilya (pikakarvaline), Coco Chanel, Cordelya ja mina ka.

Õed

Vennad on mul Casanova ja Cliff. Cliff elab meie ema juures.

Vennad

Mind toodi peale pikka sõitu

ja vahepeatusi FendaF-is, kus ma sain omale ise närikaid valida, CircleK-s, kus mulle tutvustati burksi maitseid ja peale tulevast uut kodu, kus on suur tiik ja poolik maja Võrumaale Kasaritsa külla. Siin oli elanud ennem üks minu sugulane Wunderstern Janeta.

Praeguseks olen ma elanud siin peaaegu neli nädalat ja uuel nädalal on mul sünnipäev. Ma olen juba päris palju kasvanud. Ma olen hambusse saanud erinevaid toredaid maiuseid, ma olen käinud oma pererahvaga tööl nii ehitusfirmas kui ka lasteraamatukogus. Sel nädalal tehti aga üks suurem reis Virumaale. Ööbisin hotellis ja no usute või mitte aga sain tuttavaks ühe koeraga, kelle nimi on Paula ja kes aasta lõpupoole püüab saada lugemiskoeraks.

Vahva! Ta lubas pikalt mul enda peale kisada ja ei teinud teist nägugi. Lõpuks saime sõpradeks ja mu perenaine jagas meile maiustusi. Virumaal käisin ma ka kaevandusmuuseumis.

Ma loodan, et mul saab olema siin tore elu :)